Kreeka kriis õpetab: kodus asjad korda

Äripäeva toimetus usub, et risk üleilmse musta stsenaariumi käivitumiseks on märkimisväärne, kuid samas on näha, et Euroopa püüab viimase hetkeni kompromissi otsida. Veel eile õhtul jõudis uudistesse teade Kreeka peaministri Alexis Tsiprase esitatud uuest abipalvest.

Meil siin midagi kriisi vastu ette võtta on keeruline. Esiteks ei tea keegi, mis juhtuma hakkab. Kui keegi seda väidab, siis ta valetab. Praegu saame vaid spekuleerida, milline stsenaarium käiku läheb ja millist tooni must see olla võiks.

Ainuke asjalik võimalus on uudiseid lugeda ja mõelda, mis järeldusi kõigest teha. Kreeka kriis on näidanud, et eurotsooni kuulumine ei olegi imeline turvavõrk, mis lubab ennast lõdvaks lasta ja koduste probleemidega tegelemisest loobuda. Eurotsooni põhi­mõte, et sinna saab osta vaid ühesuunapileteid, ei garanteeri ka klubi pahadele poistele igavest liikmestaatust.

Vastupidi, euro on range raamistik, milles elamine käib reformimata majandusele üle jõu. Devalveerimise võimalus on käest antud, mida riigid nagu Kreeka ja Soome on ikka tavatsenud kasutada, ja ilma selle korrektsiooni­mehhanismita käib pendel järsult teise, vastasnurka.

Kõik otsused, mis takistavad kriisile paindlikult reageerimast – nagu kõrged fikseeritud pensionid ja miinimumpalgad, suur riigisektor, varimajandust soodustavad maksud – on eurotsoonis eriti ohtlikud.

Kreeka valitsus tegi valearvestuse

Kreeklased reformisid oma majandust natukene, aga siis ei tahtnud enam kannatada. Nad valisid võimule partei, kes lubas astuda rahva eest välja, vastu võõramaistele rõhujatele.

Uued käilakujud olid uljad mängurid, kelle viljakale pinnale langenud retoorika õhutab rahvuslikku uhkust.

Kuid Syriza lubadustel polnud majanduslikku katet. Küllap olid nad sisimas arvestanud sellega, et vanad Euroopa "mägrad" neile lõpuks ikka vastu tulevad. Mõtlesid ju ka ­finantskriisis pangandushiiud, et on "too big to fail". Ent nagu nemad, nii tegi ka Kreeka valitsus valearvestuse.Siit järeldus Eestile: meie parim kaitse ebastabiilse keskkonna vastu on võimalikult paindlik majandus ja julgus igasugusest populismist loobuda. Siis saame ka erinevalt kreeklastest eurost rõõmu tunda.